Võta laps tööle kaasa!

Gleni ema töötab Kohila Vineeris ja meie oma klassiga saime võimaluse 29. märtsil minna vaatama, mida selles ettevõttes tehakse. Me sõitsime rongiga Kohilasse ja ettevõttesse oli veel päris pikk maa kõndida. Meid võttis vastu Vaido Kala ja andis meile kollased vestid, mis me pidime selga panema sellepärast, et kõik teaksid, et me oleme külalised, ja ette pidime panema kaitseprillid. Ta ütles veel, et me ei tohi puudutada masinaid ja ei tohi astuda üle kollase joone, muidu jääb tootmine seisma. Alguses me läksime suurte kasepuude hunnikute juurde ja seal ootas meid teine töötaja. Sixten rääkis meile, mis on vineer ja kus seda kasutatakse, edasi läksime ühe basseini juurde, kus leotati kasepalke, seal oli õudne hais.
Ja siis läksime tootmishoonesse, seal oli suur müra ja maas olidki need kollased jooned, millest ei tohtinud üle astuda. Kõigepealt nägime, kuidas palgid kooriti ja kuidas sellest saeti õhukesed kihid, mille nimi on spoon. Natuke kaugemal kohtasime ka Gleni ema, kes töötas kuivati juures ja ta pidi kogu aeg arvutiekraani vaatama. Saime Gleni emale lehvitada.
Edasi me nägime, kuidas spooni sorteeriti ja õmmeldi ja kuidas vineer valmis tehti. Kõige lõpus vaatasime kontoris videot selle vabriku ajaloost. Saime veel teada, et tegelikult kuulub vabrik lätlastele ja seal on Euroopa kõige moodsam sisustus ja igasugused kaamerad, mis jälgivad, et vineer saaks tugev ja korralik.
Pärast video vaatamist oligi see tore käik läbi. Mulle meeldis seal väga ja ma sain teada, mis üleüldse vineer on ja kuidas seda tehakse. Vineer on mitmest õhukesest kaseplaadist kokkuliimitud materjal. Ma tahaks sinna veel minna, sest ma tunnen selle vastu niiväga huvi ja arvan, et see töö sobib mulle kui ma suureks saan. Ma tahaks töötada seal masina peal, kus oli Gleni ema, aga võib-olla ka seal, kus spooni kokku õmmeldi. Nägin, et seal töötavad toredad ja lahked inimesed.
Margit